Bussijaam hakkab paistma ja ühes sellega sagiv, käratsev, närveeriv inimhulk, kes valmistub kuhugi sõitma. Täna on juhuslikult laupäev, ja mina, parandamatu optimist, kavatsen bussi ära mahtuda.
Pole kohta, kus astuda. Kohvrid, turukotid, mapid, piimalännikud, korvid, pambud. Keset seda toredust istub vineerkohvri otsas külataat, vihma ja päikest näinud kaabu põlvedel, istub rahulikult ja enesestmõistetavalt. Taadil on käsil vajalik toiming, bussi ootamine, ja ta teeb seda maainimese põhjalikkusega. Eks talumees ole harjunud ootama: maa tahenemist, heinakaare kuivamist, tera täissaamist; ta ootab talli juures brigadiri, et see tööjärje kätte näitaks; ootab tohtri ukse taga, ootab keskuses või külanõukogus mõnd asjameest; ja pärast põhjalikumat võtmist ootab eide sõnavalingu lõppu, ootab kannatlikult ja pika meelega. Kuidas siis teisiti. Ei saa elada nagu linnainimene, kes kõik peab pirts-parts kohe kätte saama, kel aeg veel kallim kui raha, kuid kes ometi laseb hoolega koonerdatud aja teises kohas tühjalt maha joosta, nõnda et tema kah kaugele ei jõua ega suuremat ei saavuta. Närvikulust rääkimata.
Võtan asjaloost õpetust, aga mis võin ma parata, kui iga kolme minuti tagant kella vahin, mul on korraga hirmus tähtis sõita just täna ja esimese bussiga.
Iga asi tuleb omal ajal või pisut hiljem. Trügitakse mis trügitakse, peale mahuvad kõik, ja kui see maokaks paisunud sõiduriist kurvist välja ei veere, siis jõuame pärale ka.
Asukoht teoses
lk 12
