Ta ärkas väga lähedalt kostva kõmina peale. Tegemist oli siinsamas kõrval asuva Ristija Johannese kiriku kellaga, mis mingil põhjusel plekiselt kumises. Kirik ise oli kunagi väljapaistva kunstiosavuse ja suurte kuludega ehitatud, kuulus oma punasest savist põletatud ja hoolikalt väljanikerdatud kaunistuste poolest. Isegi mõned reisiraamatud mainisid seda. Arvatavasti oli tornikella plekine kõla tingitud asjaolust, et seda peideti viimase sõja ajal maa sisse kaevatuna ja kella pronksist keha sai kuidagi kahjustada. Mitmekordne tassimine, mahamatmine ja nüride labidatega üleskaevamine oli ehk tekitanud pronksi sisse mõned juuspeened mõrad, mida palja silmaga ei olnud võimalik näha, aga mis andsid kõlale kuidagi vale ja tühja tooni. Aga muidugi võis olla, et juba kella valamisel oli midagi valesti läinud või oli katku ajal helistamine seina sisse praod löönud.
Asukoht teoses
lk 66
