Intelligent tähendas midagi üles oma märkmikku. Nigmatullin püüdis sinna kiigata, et näha, mida põnevat ta küll selles leidis, kuid ei silmanud midagi peale tähendusetute märgikeste.
„Aga miks teie Eestisse sõidate?” huvitus nüüd omakorda Nigmatullin.
„Tööle. Mina, vaadake, olen õpetaja. Hakkan Tartus õpetama. Kas te selles linnas olete käinud?”
Siinkohal hakkas Nigmatullin tundma kohmetust selle pärast, et ka pärast ühist konjakijoomist polnud nad ikka veel „sina” peale üle läinud, see valmistas talle lausa piina, aga midagi polnud parata. Nähtavasti siis neil intelligentidel on sedasi kombeks.
„Tartus? Ei ole käinud. Isegi Tallinna satun harva. Teenistuskohustused ja…”
„Selge see. Ja näete, mina sõidan sinna tööle. Ka teenima, mõnes mõttes.”
„Kas teid suunati sinna?” imestas Nigmatullin.
„Võib ka nii öelda.” Reisikaaslane kritseldas ikka veel musta pliiatsiga midagi oma märkmikku. „Juhtus nii, et Leningradis ma tööd ei leidnud. Siin aga on kodule küllalt ligidal. Ja töökoht on ka olemas.”
„Aga miks Leningradis ei leidnud?”
„Kuidas öeldagi,” naeratas Juri nukralt. „Ei tahaks sellesse teemasse väga süveneda.”
Asukoht teoses
