Aimee alustas lõpuks tõelist üliõpilaselu tõelises ülikoolilinnas, mis oli talle juba tuttav. Linn säras eriliselt nüüd, kui ta alustas elu, mis pidi avama ta jaoks armastuse tee ja lükkama lahti ta elu väravad parimale tulevikule.
Nad kõik olid Aimeest neli või isegi viis aastat nooremad – kursusekaaslased, kes suuremalt osalt olid tulnud inglise keele kallakuga koolidest. Filoloogide põhikoht oli keeltemaja. See oli armas, intiimne maja väga väikeste auditooriumitega, mis meenutasid pigem pisikesi klassiruume. Oli tunne, et see on täiesti erinev kool ja ei kuulugi peahoone ja teiste põhihoonete hulka.