Mõnel üliõpilasel õnnestus saada tuba eramajja, mis sõja üle elanud Tartu puhul oli suur õnn. Minu koolivend Miki oli oma sõbraga saanud toa, kuid see õnn jäi neil üürikeseks. Kui stipp käes, armastati napsitada, aga siis oli tulemas ka pahandus. Sõbral oli naps tugevasti pähe hakanud, üritas välja vett laskma minna, aga vahetas õue koja vastu. Oligi jälle minek: kitarr ja raamatukompsud kelgul, otsimas uut elupaika.
Astus ühte majja sisse, hakkas perenaisega toakaupa tegema. Nõuti nii- ja niimitu sülda puid, niimitu kilo võid ja ikka nii edasi. Poisid kuulanud esitatud tingimuste pika tiraadi viisakalt ära ja lõpuks Miki lisas: „...ja kaks naela hanerasva vokimäärdeks.” Tuli hakata jälle minema.
Astus ühte majja sisse, hakkas perenaisega toakaupa tegema. Nõuti nii- ja niimitu sülda puid, niimitu kilo võid ja ikka nii edasi. Poisid kuulanud esitatud tingimuste pika tiraadi viisakalt ära ja lõpuks Miki lisas: „...ja kaks naela hanerasva vokimäärdeks.” Tuli hakata jälle minema.
Asukoht teoses
lk 62
