See oli aasta, kui ülikooli söökla laudadelt kadus leib. Õppeaasta algul võis veel taskukohase taldrikutäie supi kõrvale süüa piiramatus koguses leiba ja polnud väga vigagi, aga aasta lõpp läks närusemaks. Õnneks oli stipendium, mis sest, et pisikene.
/---/
Teisest kursusest alates saime aga neljakohalise toa Pälsoni (praeguse Pepleri tänava) ühiselamu teisele korrusele. See oli poiste ühiselamu. Teisel korrusel elasid arstitudengid, esimesel filoloogid, kusagil kõrgemal juurakad ja reaalteaduste tudengid. Ühiselamu oli kogu elu kestvate tutvuste ja sõpruse sõlmimise koht.
/---/
Mõne aasta pärast viidi arstiteaduskonna poisid üle Leningradi mnt 89 ehitatud uude ühiselamusse. Toimus mingi jõudude ümberpaigutumine – kes oli naise võtnud, kes oli lahkunud või sõjaväkke võetud.
/---/
Võrreldes hiljem nähtud Tartu ülikooli ühiselamutega olid need majad meie ajal üpris korralikud ja puhtad. Olin seoses tütarde õppima asumisega sunnitud Peterburi maantee ühiselamuis paaril korral käima ka hiljem, üheksakümnendate algul. See oli sünge pilt. Ainult imestama paneb, et meie rahva tänane eliit säärase seapesa endale elamiseks oli suutnud korraldada.
Asukoht teoses
lk 52–55
