Suurem osa Hella lapsepõlvest möödus Tähtvere rohelises äärelinnas aiaga majas rahulikus Nõukogude stagnatsioonis. Lapsena ei saa ju aru, kui kirjandust ja kunsti tsenseeritakse. Välismaale ei pääsenud ja telekast ei näinud ka liiga ilusaid asju. Tartus ei näinud isegi Soome telekat. Päriselus võis aga näha langevarjuhüppeid Ameerikaga tuumasõja pidamiseks mõeldud lennuväljale. Ja räägiti, et üks lehm olla polügoonil maha lastud, kuna ta ei kuuletunud käsklusele „Seis!“. Hella kodu lähedal oli rong kaks miilitsakoera pooleks sõitnud. Ja üks vahva naabripoiss pani oma koduõuel paki dünamiiti kanalisatsioonikaevu ja õhkis selle, et vaadata, mis juhtub. Aias oli kahe suure kase vahel kiik, maja ümber lilleaed ja muru, elu oli ilus.
/---/
Hiljem kolis pere Annelinna, kus elasid eestlased ja venelased pooleks, kuid ei segunenud. Kooli sai kollase bussiga number 16.
Asukoht teoses
lk 19
