Õpingute kaudu omaseks saanud botaanikaaed kujunes meile üheks lemmikpaigaks. Tulles Rüütlist ja käändudes Laia tänavat pidi alla Emajõe poole võis sinna kunas tahtes kiviselt tänavalt sisse põigata. Avada müüris olev jalgvärav ja olidki linnakärast lahutatud, vaikivas, hoolitsetud ja nimekaardistatud taimeriigis. Talvelgi võttis sind siin vastu sõbralik ja lumipuhas rahulikkus.
Kasvumajades käisime soojas ja vanu tutvusi uuendamas. Troopiliste taimede hoone aia sügavikus on ununematu oma erihõnguga. See lõi sulle nii valdavalt vastu, et arvasid peagu nägevat kasvude vahel vilksatavaid salamandreid, ahve, koolibrisid ja kobrasid, kuigi, niipalju kui mäletan, aia ainukeseks adopteeritud loomariigi esindajaks oli luigepaar tiigil. Pisilinde pesitses siin muidugi hulgaliselt. Keegi ei eksitanud neid. Linna tagasi minnes olid nagu kirikus või metsas käinud.
Asukoht teoses
lk 253–254
