Kontrolli alt väljas. Mõnda aega varjasingi...

Mõnda aega varjasingi ma ennast Tartus, Salme tänava korteris. Pruun ja kõdunevate laudadega puumaja, sisehoov vana kaevuga, puuriidad kõikjal ümberringi. Agulikassid, nööridel kuivav pesu, mis lõhnab majapidamisseebi ja kassikuse haisu järgi. Minu lapsepõlve lõhn! Jah, vabanduseks värdjatele: Tartu on küll halb koht, kuhu end suvel peita, aga mujale ma minna ei osanud. Korteris oli niiske ja seal lõhnas kopituse järele. Raamatuid oli nii palju, ma tundsin end hästi. Hakkasin viirukit suitsetama. Lugesin ohjeldamatult raamatuid, muusikat ei kuulanud, sest tehnikat ei olnud. Pärast kolme päeva varjus astusin uksest välja. Kuumus lõi puuga pähe ja ma riietusin peaaegu alasti. Igatahes äärmiselt minimalistlikult. Mul olid seljas hirmõhukesed linast hilbud, jalas suvalised plätud. Mu keha neelas ümbritsevat päikeseenergiat ja hakkas üle hulga aja hingama. See tähendab, et kanalid avanesid. Kõndisin kõikjal suure rõõmuga. Vaid kõndisin ja kõndisin ja kõndisin. Õnne tänavalt otse üle Uue silla Jaama või Puiestee tänavale, või mööda Kalevit raekojaplatsile, üle kaarsilla Narva maanteed pidi Raadile. Raadi surnuaeda või mõisa väravasse, kus ma lihtsalt istusin trepiastmel, nõjatusin sambale ja vahtisin põldusid ja tumenevat taevast, jälgisin harvu möödujaid kuni pimenes. Päevad otsa olin täiesti omaette, aias olles nuusutasin lilleõisi, mängisin kassipoegadega. Õhtul kuulatasin, kuidas linn vaikseks jääb, vaatasin lõunast peale tungivat öösina ja hingasin sisse vee lõhna. Lõuna-Eesti rohketoitelised jõed ja järved lõhnavad spetsiifiliselt – muda ja veetaimede lõhn.

Teosest