Linnaliinibusside liikumises olid tunniajased vahed. Riia tänaval veeretas tuul mu ees supermarketi reklaamiga kilekotti. Tühi kott rippus hetke õhus nagu kedagi oodates, seejärel kadus tihenevasse hämarusse, mitte mingit väärtust omav, praht, just selle nurga peal, kus raudteesilla alt välja astujal on hästi näha vanakraamipoe trepp ja tee võtab suuna ülesmäge. Teerist, kus raudtee on üheks osapooleks. Esiotsa kõnnin aeglaselt ja ühel hetkel – millal mida siis pole? – juba jooksen, rooman läbi kitsaste käikude. Pikk märg rohi vajub paremale ja vasemale. Jätan maha sahiseva raja, libeda, äraandliku. Loodan, et jälitajad tõrguvad mõtte ees mulle neidsamu käike pidi järele tulla.
Asukoht teoses
lk 177
