Kassid ja naer. Vesi oli õhtuti...

Vesi oli õhtuti soojem kui õhk. Inimtühi rand hiilgas sellesama ootusest nagu peosaal enne külaliste saabumist. Taevas kaardus kogu vaatepildi üle kaks vikerkaart. Just sellisel ööl väga kiire sammuga lõkkeplatsi poole minnes tundsin, et oodatu kohalejõudmine on reaalsus, mis oleneb võib-olla minust endast. Ehitusplatsile Oa ja Kartuli tänava nurgal oli latern ööseks põlema jäetud. Tuli valgustas mitme kilomeetri pikkust teed mööda jõekallast ja venitas mu varju pikaks. Kõndisin kahe vee vahel ning kõik selles valguses näha olev – öö mustast kattest väljaulatuvad oksad ja tüved, tiigi läikiv pind ning roostik – sätendas otsekui must hõbe. Maailm oli korraga nii kohutav, liikuv ja ilus, et ma ei oleks tahtnud enam kunagi päevavalgust näha.
Asukoht teoses
lk 125