Oli säravalt ilus ilm. Saime kokku botaanikaaias võib-olla natuke enne lõunat: mul ei olnud kella. Ootasin C. B-d all orus lehtla juures. Jalutasime kasvuhoones ja roosipeenarde vahel. Kõike tegi ta kärsitusega, mis oli talle tagasitulekust peale nii omane. See kurb ja kiire varasügisene käik hakkas hiljem – nagu selgus – meelde tuletama mitmeid varasemaid seiku, nagu oleksid need kuidagi seotud just selle kirka pärastlõunaga. Kõigepealt läksime aia Laia tänava poolsesse nurka. Vaatasime ümber posti väänlevat humalat ja inimtühjust selles puutumatus paigas. Kõigel oli mõnevõrra närbumiseelne varjund – aia meeleheitlik katse näha välja nagu suvel. Roosipungad olid tõmbunud pruuniplekiliseks ja muutunud auklikuks viimaste nädalate tuulest ja niiskusest. Seda varjundit teesklesime mitte tähele panevat.
Asukoht teoses
lk 321
