Vaatasime ühiselamu üheksanda korruse rõdult Roosi tänava alguse nukumaju ja möödakäijaid. Elu oli veel hoopis midagi muud kui nukumajadega harjumise paratamatus ning tagasipöördumise võimatus. Jõe ääres oli „Leninakani“ pood.
/---/
1992. aastal valminud „Meltsiveski“ poes me enam nii palju ei käinud, sest kesklinna kaubahallis oli palju suurem valik.
Usutavasti andis isegi „Leninakani“ pood kunagi võidukalt märku ajast, mida oodati saabuvat – nagu nüüd samal kohal asuv „Konsum“ ning uus sild, kellegi poolt teele saadetud hõbedane nool, mis oli vee kohale rippuma jäänud. Sellest üle jalutades oli tunne, nagu polekski tegu sillaga. See oli tavaline tee, mille all on sügav vesi.
Asukoht teoses
lk 154–155
