„Skandinaavia müstika“ oli minu jaoks midagi sama ebatõelist ja pisut naeruväärset nagu Tartu vaim või mõned legendaarsed kujud Tartust, kellest Tallinnas igasuguseid jutte räägiti. Tartus kujutasid need veidrikud endast midagi gurude taolist. Tallinnas neid gurusid keegi tõsiselt ei võtnud ja mulle tundus koguni, et jutt käib ammusurnud inimestest.