Ära. Korraks kõhkles ta...

Korraks kõhkles ta, kas mitte lihtsalt niisama, pesemata, riidesse panna ja tormata enne loengut läbi piimasaalist, mis oli igavesest hapukapsalehast läbi imbunud ja kus rammus haigutav mutt tõstis taldrikutele tulikuuma vesist mannaputru, vajutas lusikaga võisilma keskele, õngitses veepaagist lõhkikeenud ja igasuguse värvi kaotanud sardelli ning ammutas mõned supilusikatäied nädalajagu keenud hapukapsaid sinna kõrvale. Tuli keerata jämedat puust käepidet ja katkise servaga tassi valgus hallikaspruun vedelik. Kui sellele koort peale kallati, värvus vedelik päris halliks. Enne veel, kui jõuti kogu toit endale kõhtu kühveldada, sai aeg otsa ja mindigi, kahetsustundeta, sest ega tegelikult nii väga tahetudki nukrat kahvatut, otsekui solvumisest kõverat või meeleheitest lõhkist sardelli, kapsaliblesid ja kiiresti jahtuvat putru, tuldi vaid sooja saama.
Asukoht teoses
lk 14–15