Tartu vaim. Keegi ei aimanud...

Keegi ei aimanud, et noore poetessi Eha-Mai armsad nelikvärsid sünnivad prügimäel. Ometi oli see nii. Eha-Maile meeldis jalutada mööda sillutamata Võimu tänavat, otse linnaserva, Emajõe luhale, kus vaikses igaveses tules miilas linna prügimägi. Omaette elamus oli juba Võimu tänav. Siin võis näha maju mitmest ajastust. Sajandialguse puumaju nikerdatud kaunistustega ja nende lihtsamaid variante kahekümnendatest aastatest. Keset viltuvajunud puulobudikke uhkeldas funktsionalistlik klikiaegne kivimaja, sellest natuke maad edasi kõrgete kitsaste akende, paksude seinte ja raudrõdudega stalinlik kasarm, edasi jätkus ruumi ka paarile igavale paneelelamule. Suviti konarlikul, talviti libedal, kevadel ja sügisel porisel tänaval kindlamat jalgealust otsiv Eha-Mai tundis, kuidas Võimu tänav viib teda pikkamisi loomemeeleollu, mis prügimäel, selle salapäraste tulede, varjudena hiilivate inimkogude, siin-seal vilksatavate rotiselgade mõjul kulmineerub, vallandades Eha-Mai arhetüüpseks tembeldatud luule.
Asukoht teoses
lk 148