Aga ma armastasin seda linna ka siis, kui kõik siin oli kuumusest hullunud, kui päike lõõskas jõulise vihaga ja keegi ei halastanud, ei tuul, ei varjud – neid lihtsalt polnud –, ei jõgi, mille olemasolu nagu enam ei märgatudki. Inimesed olid äkki kuhugi kadunud, aknad kinni, kardinad ette tõmmatud, kohvikute ja baaride ustel sildid avarii- või lõunatunniteatega. Ei ühtki paati jõel, ei turunaisi, ei hulkuvaid koeri ega pätte, ei ühtki hakki, ei ainsatki sõidukit uulitsatel.
Linna viletsus oli päikesevalgusele armutult nähtav: lagunenud krohv, pragunenud värv, muhud, kühmud ja augud tänavakattes, katuseräästailt tilkuv tõrv, kesklinna asfaltkõnniteede sajad jalajäljed, suured ja väikesed, meeste- ja naistekingade omad, ka paljaste jalgade jäljed, aga mitte kuskil kedagi, kes oleks võinud neid jälgi jätta.
Linna viletsus oli päikesevalgusele armutult nähtav: lagunenud krohv, pragunenud värv, muhud, kühmud ja augud tänavakattes, katuseräästailt tilkuv tõrv, kesklinna asfaltkõnniteede sajad jalajäljed, suured ja väikesed, meeste- ja naistekingade omad, ka paljaste jalgade jäljed, aga mitte kuskil kedagi, kes oleks võinud neid jälgi jätta.
Asukoht teoses
lk 151
