Ülikoolis olid selleks kõik võimalused, seal oli nimelt kunstikabinet. Meil, vähemalt mul polnud küll õrna aimugi, kui tihti me kursuseõde selles kunsti aluseid õpetavas kabinetis aega veetis, aga ühel päeval nägime tema esimesi pilte. Nendest oli koos terve näitus ja need värvilised õlimaalid rippusid mitte kusagil koridoris või kohvikus, vaid ülikooli peahoone ühes maa alla suunduvas käigus. See valgete lubjatud seintega käik viis kohviku poole – kohvikusse endasse poleks need hirmutavad pildid vist tõesti sobinud!
Asukoht teoses
lk 139–140
