See juhtus tänu Tartu populaarseimale sööklale, mis asus raekoja vastasküljel ja kus trepist teisele korrusele minnes võis valida kas baari või söökla vahel. Ega seal muud erinevust peale lõhna ja hindade polnud, nii et mina käisin võimaluse korral paremini lõhnavas baaris. Minu lemmikpraad oli sealses menüüs langett, mille tähendus on mulle praeguseni mõistatus, aga liha see igatahes oli, ahjukartulite moodi kartulid kõrval, ja kaste oli veel kõige parem!
Sel tähelepanuväärsel augustipärastlõunal käisin ma millegipärast sööklas. Võtsin kogu ruumi vallutavast ja üdini tungivast kalasupilehast hoolimata ette mingi magustoidu. Saal oli mitmesopiline, nii et kõiki inimesi esimese hooga näha ei saanud. Selles sööklas käisid peamiselt noored, sest üliõpilasi oli Tartus juba 1970. aastal palju, aga söögikohti vähe.
Asukoht teoses
lk 66
