Pidi olema sügav sügis. Linn oli pime nagu mutiauk ja inimesi polnud tänavatel nähagi. Lõdisesin laial asfalttänaval läbilõikava tuule käes ja ainus, mida kuulsin, oli koerte haukumine. Oma auto oli sel ajal haruldus ja ega ka inimesed õhtuti ringi kooserdanud. Tunduski nii, nagu oleksin olnud terves linnas ainus elav hing. Kõik ülejäänud inimesed olid külma sügisõhtu eest soojades tubades varjul, ainult mina, nina külmast sinine peas, seisin elektriposti varjus võõral tänaval ja puurisin pilgu akendesse, mis olid kinni kaetud paksude kardinatega...
Asukoht teoses
lk 12
