Toiduainete külluse poolest oli Tartu laitmatu, kuid selle müük toimus anarhiliselt. Lihunikud olid oma tapatallile ise loomaarstiks ning sanitarideks. Kui maamehelt osteti siga, ei tasutud selle hinda enne kui looma pea maha lõigati ja verised pooled hoolikalt läbi sõrmitseti: kas leidub ehk „marju“. Marjas sea eest maksti veerand hinda ja sellest pidi saama „rupski“, loe: odav suitsuvorst. Sarvloomi takseeriti sileduse ning karvakasvu tunnuste põhjal. Nohuse ninaga lehm kõrvaldati kohe, sest ta võis kanda endas siberi katku algeid.
Nii kestis see, kuni valmis uhke linnatapamaja, vist 1903. aastal. Kontrollimata tapmine keelustati: loomadele tuli võtta tapamajast tervisetunnistus. Tapetud loomad lahati ja müügiks määratud lihapalad varustati templiga. Karnides hakati puhtust nõudma. Peatselt said piimasaadustegi müüjad tülitust tunda: harva küll, ent juhtus ometi, et tärnimütsimees omavoliliselt poodi ilmus ja piimapütti imeliku riistapuu torkas. Jutuks tuli „rasvaprotsent“ ja muud veidrat.
Asukoht teoses
lk 54–55
