Mitte ükski teine linnaosa ei eksponeerinud Tartut nii iseloomustavalt, kui raatuse ümbruskond. Jõgi, poolitades linna kaheks, omas voolavale veele kuuluvat elevust ainult Kivi- ja Puusilla vahel, kus ta kaldaid raamisid kaitsevallid. Sealgi ei saanud tunded häirimata olla, sest lõunakaldasse sobitatud park oli jäetud laokile, muutunud kasimata võsastikuks, kus koerad ja turulised mustust sigitasid. Otse Kivisilla kaarte kõrval asus turupeldik, jäädavalt haisev ning ligane. Põhjakalda pikkusel kulges sõidutee ning seisid sallitava välimusega majad. Kaks pehkinud laudseintega loguskit – supelmaja – okupeerisid mitmeidkümneid ruutsüldi jõe pindalast. Harva möödus neist mõni üksik sõudepaat. Veesporti ei harrastatud.
Kivisillast algas Raekoja tänav, mida oleks võinud pidada ka Suure turu pikenduseks. Tema kummalisus seisis selles, et enne kui ta kahe küljega tänavaks suutis muutuda, oli ta idapoolne külg juba majadest lage. Seal – tühjal väljakul, hüütud Heinaturuks – venis poolkaareti rodu igiarmetuid kauba- või tööputkasid, kus võis osta kõike, mis oli risuks kulunud: katkisi kingi ja nahalappe saapataldade paikamiseks, roostetanud naelu ja riknenud lukke, igat liiki obadusi, kulunud kruvisid, lopergusi kastruleid, hammasteta saage ja sangata prille. Issand teab, kust nii palju tarbetut kolu kokku toodi ja kes sellest huvitus. See polnud tavalises mõistes „täiturg“, vaid fantastiline rakendus väärtustada kõike, mis oli väärtusetuks muutunud. Kui raehärrad oleksid suvatsenud vaadata, oleksid nad võinud aknast näha, kuidas seal ikkagi äritseti ja poole kopika pärast tingeldi. Mitmed aastad möödunud, ehitati sinna esimene Tartu kino – „Ideal“.
Asukoht teoses
lk 48
