Soolaputka melanhoolia. Ju ammu on...

Ju ammu on sügisiilid laiali kannud kõik ultramariinsinised kevade meeleolud, ju ammu on möödund kaugete taevarandade suised palangud. Käen on hilissügis. Tähtvere pargi haralised pärnad ja igerikud kastanid on heitnud omalt ihult viimse kui viigilehe, tuule ja külma käen lõdiseden paljad kui porgandid. Oma jändrikkude kõveruste ja konarustega on nad sarnased maast välja sirutet kroonilise rheumahaige kondistelle kätele, kelle hävitav luutõbi iga sõrmeliikme isepidi jatkust välja väänand. Hallid pilvekoonlad jooksevad kui puudlikutsikad üle taeva, igal tänava nurgal märga tehen.