Ju ammu on sügisiilid laiali kannud kõik ultramariinsinised kevade meeleolud, ju ammu on möödund kaugete taevarandade suised palangud. Käen on hilissügis. Tähtvere pargi haralised pärnad ja igerikud kastanid on heitnud omalt ihult viimse kui viigilehe, tuule ja külma käen lõdiseden paljad kui porgandid. Oma jändrikkude kõveruste ja konarustega on nad sarnased maast välja sirutet kroonilise rheumahaige kondistelle kätele, kelle hävitav luutõbi iga sõrmeliikme isepidi jatkust välja väänand. Hallid pilvekoonlad jooksevad kui puudlikutsikad üle taeva, igal tänava nurgal märga tehen.
Neil ajul istusime meie kõik, kes põeme elutühjuse traagikat, 14 soolaputka kandidaati, Verneri purgatooriumin. Silmin ääretu nukrus ja käärimise melankoolia rüüpasime tulist kohvi ja manasime riiki ja seltskonda, kes omi kirjanikke ega kunstnikke ei toeta, pikisilmi oodaten aega, et ükskord avaneksid meie een Pariisi paradiisi mansardide veetlevad uksed. Olime meritõbeni tüdinend üksteise seljan välja ratsutamisest ja turnimisest, mahategemisest ja rüselemisest, Siuru koolnu puusärgi kaane kinni naelutamisest, Eleusise ja Nukra peni rühmade ja ühingute rajamisest – olime kõigest sellest tüdinend jälkuse tundeni iseenese vastu!
Ollen ränka pistet kohvioa likööri, ära hävitet terved patareid torte ja kooke, tõusis tuju ja paranes meeleolu. Saime rammeks teostamata ideede küllusest, lõime omavahelisi sõnade turniire, kasvatasime paradokside tiritamme, pildusime kahel käel sätendavaid vaimurikkuse tulivärke, prassisime kui isandad oman üliküllusen, kuna Arthur Adson, selg küürun, toapoisina ümber meie pidulaua tilkus vaseman käen tuhalabidas, pareman hanitiib, ésprit raasukesi ja kirjanduslise klači puru, mis priiskavate herraste lavvalt maha langend, hoolega kokku kraapiden, et seda siis veste näol „vanavõitu varblase“, või „keskealise tihase“ nime all ära kasutada mõne mehe tallaaluse kõditamiseks, ehk teisele varba küüne alla orgi ajamiseks.
Ja sina, poeet Arthur Adson, jõuad ka vist ise pea selle tõe äratundmiselle, et kogu sinu proosa produktsiooni väärtuslikum osa, kogu selle vaimline vürts on Verneri kohviklači põhjakaabe, ja kõik muu, mis sul omal öelda, on tiguhall ja tüütultigav aamendamine kõrbend sibulaklopsist ja beefsteaksi rasvahaisust!
Kuid kõrgele vahutasid inspiratsiooni lained kohviklaasiden! Olime isekeskin rühmituste kaupa jagunend latritesse: Pallase kunstnikud ja Eleusise müüdimehed, Nukra peni santlaagrid ja Siuru eremiidid. Olime filosofeerind ajast ja ruumist, kergest ja raskest kunstist, vastamisi ülistand ja maha teind Babyloni ja modern kunsti, Helleni kultuuri ning futurismi. Olime vallutand poole Aasiast ja kogu Aafrika, tantsind Kilimandžaro kraatril ja vilistaden keelt näidand Eesti kodanlusele, kuid paratamatult lähenesime katastroofile, sest Verneri kohvitagavarad kahanesid silmanähtavalt!
Asukoht teoses
