Jõeäärne park õitses sügise pillavates värvides – punakuldsena, vaskpunasena, roostepruunina, helkjaskollasena. Hilju ja vaikselt langes aeg-ajalt veeäärsetelt haabadelt lehti. Kui kullavärvilisi litreid lendas neid läbi õhu ja poetus kas närtsivale rohule või sillerdavale veele.
Aga kuskilt sonduvast kaugusest kostis lakkamatu rataste ragin, mootorite urin: võõras sõjavägi oli teel. Vankrid veeresid, tankid roomlesid, sõdurite rautatud kontsad plaksusid sillutisekividel.