Üheksa aastat õppisin Tartu 10. keskkoolis. Ei, isegi kümme, sest jäin esimeses klassis istuma.
See oli sportliku kaldega õppeasutus, milles sain kiiresti selgeks, et ainsad autoriteedid, keda tasub murda, on õpetajad – need ei tule vähemalt füüsiliselt kallale. Tavaliselt. Jooma õppisin ka, ja seda koguni pisut varem kui mu peamiselt raudteelaseperedest pärit klassikaaslased.