Karotammega pole ma isiklikult kokku puutunud. Talle ju heideti omal ajal ette, et ta küüditamist küllalt järjekindlalt läbi ei viinud, aga on täiesti unustatud üks tema kõne, mille ta kohe pärast 1949. aasta küüditamist ülikooli aulas pidas. Karotamm palus vabandust. Tundus, et isegi pisaraga silmas.
Palus vabandust või õigustas?
Ütleme... ikka palus vabandust, ja käskis edasi öelda, et kes on sellest pääsenud, tulgu välja. Enam ei puututa... Teine pool kõnest oli päris naljakas. Manitses, et ajage ikka habet ka, poisid, on kole vaadata, kui lohakalt te ringi käite. See osa kõnest ilmus tolleaegses ajakirjanduseski. Esimene osa muidugi mitte. Kõik see kokku tekitas tema vastu isegi teatud sümpaatiat: ei olnudki nii halb inimene. Tegi lihtsalt seda, mida kästi.
Asukoht teoses
lk 205
