Seiklen Google Maps’iga isa lao juures, kodu ümber, seisan poe ees, suunan noole, pilgu, sinna, kus on minu jaoks ikka veel kooli katseaed, õunapuud, pirnipuu, kreegid, sõstrapõõsad; kompostihunnik kõrvitsatega, kaalika- porgandi- ja kapsapeenar, lilleklump, purskkaev, paviljon. See maailm. Nüüd on seal uue aja kortermaja, mõnel rõdul kuivab madalal pesu, mõnel on lauake ja toolid, mõni aken on lahti, tuuletõmbus on kardina kaugele välja vedanud ja laperdama jätnud, mõne akna taga liigub inimesi, keegi kastab lilli, kellegi käsi tõmbab päevakardinat koomale, on suvi, päike on just läinud pilve taha, aga vihma ei ole, see on ilmselt 2010 või 2011 või millal need Google Maps’i autod siin maal sõitsidki, isegi meil saare peal, imelikud antennidega autod, mõõtsid aeglaselt neid tolmuseid teid, kuum suvi oli.
/---/
Nüüd ma seisan ometi sealsamas, poe trepil. Vanast poest pole midagi järel, see suleti – kes mäletaks, mis aastal? – ja juba enne seda oli see tundmatuseni muutunud, seal müüdi kõike, mitte ainult leiba, saia, biskviiti, kompvekke, jahu ja mahla, nagu vanasti. Kuhu kadusid kõik mahlakoonused, vanad kaalud ja arvelauad, kõik lahtritega letid ja riiulid? Ma isegi ei märganud nende minekut, ei siin, ei mujal.
/---/
Tulin mööda Vallikraavi tänavat, mõtlesin, et jõuan enne rongile minekut Kastani majast mööda käia, mulle oli meenunud, et kusagil seal Tiigi nurgal oli üks antikvariaat, mingi mõtteseos sundis mind sinna, mõtlesin vanu pilte vaadata, ja pildiraame, tahtsin vist uskuda uskumatut juhust, et astun kodu lähedal antikvariaati ja leian isa pildi ja see on vastus kõigile küsimustele.
/---/
Põrkasin kunagise „Toome” (või „Grandi” ) ees kokku tuttava arstiga.
/---/
„Mäletad, siin all fuajees oli suur trümoopeegel? – Enam ei ole. Ja tead, miks? Ühel hommikul tulid kaks tunkedes meest mikrobussiga, ütlesid garderoobitädidele, et viivad peegli restaureerimisse, peaarsti käsk, ja võtsid selle alla, tassisid autosse.”
Asukoht teoses
lk 272–274
