Poolkuu heitis hädist valgust. Tibutas vihma. Oli kevad. Tumedana tunduv jõevesi loksus vaikselt vastu kallast. Vettinud põõsad ahistasid kitsast jalgrada. Oli öö.
Kaldalähedases vees hulpis peatu laip. Jäi mulje, justkui oleks keha kaldasse tormanud. Selline petlik pilt võis tõesti tekkida, sest keha oli mantli kraedpidi takerdunud kalda serval kasvava põõsa murdunud oksa taha. Niiviisi juba teist ööd, sest seda kaldaäärset rada kasutasid vähesed. Ja ka siis olid need enamasti kodanikud, kes ei tormanud politseisse helistama ega tahtnud selle asutusega ka muul moel suhelda. Sel ööl oli siiski keegi helistanud ja politseiauto sireeni oligi juba kuulda.
Asukoht teoses
