Tartu, Karlova puumajad, tuttavad, aga mitte enam liiga tuttavad tänavad, Eha, Õnne, Kuu, Tähe. Hõre, heljuv lumesadu, enne pimedust paljastuv taevas oma õhetusega, korstnatest otse üles tõusvad suitsusambad, ilus, nagu vanasti, nagu nooruses. Kui käisin neid tänavaid ja igatsesin. Mida – ega ma isegi täpselt teadnud. Igal juhul seda ei saabunud. Selle asemel tuli elu kõigi oma asjade ja tühjusega.