“See oli ikka päris hull uputus,” ütles Tauri ja vaatas vilksamsi Ove poole. “Hea, et ma teiselt poolt tulen. Vaksali ristmikul on autod peaaegu täielikult vee all, mõnel paistab ainult katus.”
Ove ei öelnud midagi. Ta tajus, kuidas töökaaslased teda vargsi vaatavad.
“Ma ei saa aru, mis toimub inimese peas, kes täna autoga tööle üritasid jõuda,” jätkas Tauri kõiketeadja toonil. “See ei ole ju esimene kord, kui Riia raudteesilla alune üle ujutatakse. Juba kaheksakümnendatel uppusid sinna autod.”
Tauri libistas kiiresti ekraanil. Ümberringi seisjad puurisid pilgu ekraanile.
“Palun väga, “1978. Aasta erakordselt vihmane suvi kulmineerus Emajõe voolamisega tänavatele”, “Juba Oskar Luts oli hädas uppuva Tartu raudteesillaga”, kui ainult mõned pealkirjad kiiresti ette lugeda. Aasta 2017. Jälle sama jama. Kui mitu autot peab ära uppuma enne kui inimesed aru saama hakkavad, et sa ei saa kiiremini tööle, kui uputuse ajal igalt poolt läbi sõita proovid. Nüüd ummistavad vrakid ristmikku. No on alles ajud.”
