Hakiparvedel on õhtune tiirutamisaeg. Jõgi peegeldab hämaraid kaldaid ja ribakest Taaralinna tinakarva taevast. Vaatan Koidula poole ja mõtlen, et tema olemust ei suuda tabada ükski pilt ega skulptuur. Ta on uhke ja armas ühekorraga, ilus ja ehmatav, habras nagu oksaraag ja tugev nagu ühendkooride laul.
Üks emapart tuleb vuhinal üle vee ja sukeldub meie silme all mustavasse jõkke.