Kui kelner meile arve esitas, tegin suured silmad ja küsisin, kas ikka tõesti tuleb maksta. Täna! Kas siis sellel tähtsal päeval, mida oli nii kaua oodatud ja millest nii palju räägitud, ei pakugi kõik söögikohad üle kogu "suure kodumaa" tasuta lõunat?
„Te ei mõtle seda ometi tõsiselt” päris kelner, keda ärritas võimalus, et tal tuleb hakata jobude kundedega vaeva nägema.
„Muidugi mõtlen,” teatasin kõlaval häälel.
Häbelik Aino lõi oma suured sõstrasilmad maha, märkas, et tema magustoidukausis on veel pisut kreemi, ja asus seda närviliselt kokku kaapima.
/.../
„Miks sul seda vaja oli?” imestas Aino tänaval.
„Neim,” ütlesin lühidalt. Ei viitsinud seletada, et seesama kelner polnud lasknud meil ühel restoraniõhtul Hintsuga tantsima minna, sest mul ei olnud kohustuslikke peokingi, vaid pika säärega saapad. Moodsad defitsiitsed sukksaapad, mitte mingid Kommunaari kotad. Giidina Tallinnas töötades välisturistilt saadud.
„Kättemaks on tõsine asi,” oli taibuka Aino napp vastus.
