Kevadpoiss väljale, õuele astub,
sosistab korstnas ja pahistab ahjus,
sõbrana aknale koputab ta –
köidab su südame salaja.
Paisuvad pungad õunapuul –
hommikul puhub soe lõunatuul,
silitab juukseid ja paitab põske,
aga tukub veel maa – hauduv ja rõske.
Õhtul nüüd veretab pilvedes lääs –
uut külvitööd sepistab looduse ääs.
Klassis sa istuda vaevu veel maldad,
sest lilledest sinavad kraavide kaldad.
Kui tagasi jõuavad rännakult linnud,
nende lauludest kõlavad laaned ja kingud.
Päikene rõõmuga mängib ka kaasa,
kui meie tantsuring vallutab aasa...
Oo, kevad ja noorus – jääge minuga –
nii õnnelik olen teie seltsis ma!
Asukoht teoses
