Rõsine õhk voolas nagu hapra koega vesi munakivisillutise kohal madalate värviliste majade vahel. Taevas kitsaste tänavate üle oli meelespeasinine, varjunditeta ja liikumatu nagu kuivanud akrüül. Novembrikuu kargus oli kõnniteed kuivaks külmetanud. /---/ Ometi ei muutu linn kunagi kõledaks muuseumiks või vanade asukate mälestusesemete panipaigaks. Iga uus põlvkond võtab linna omaks ega lase sel tarduda. Pigem on Tartu kasutatud asjade laenutuskogu. Kõik meile armsad kohad on juba varem kellelegi kuulunud. Nagu ka raamatukogudes ei jagata teavet eelmiste laenutajate kohta, sulgeb linn ajutise omaniku loo delikaatselt oma puuseintesse ja kivimüüridesse. Ainult üha lagunev fassaad annab märku nende teiste olemasolust.
Asukoht teoses
lk 7
