Kunagi, kui ma interneti-eelsetel aegadel Tartus ühikas elasin, siis jäin nii mõnigi kord Narva maantee majja nädalavahetuseks lausa üksinda, sest paljud sõbrad ja semud olid kodupaika sõitnud. Vahel muutusid üksindustunne ja suhtlemisvajadus nii talumatuks, et koukisin mantlivoodri vahelt välja sinna katkisest taskust pudenenud mündid ja läksin poodi, et osta nende eest kasvõi veerand pätsi leiba, lihtsalt selle väikese „tere-palun-tänan-nägemist” pärast.
Asukoht teoses
lk 49
