Sai juba mainitud, et naine ei ole kodutu paadialune. Supilinna ärklikorrusega puumajas asuv pisike kööktuba, mida ta vanapapi hooldamise tasuks kasutada tohib, on kena, puhas ja omamoodi õduski. Kerge kopituselõhn ja visalt püsiv kassikusehais, kuigi majas keegi kasse ei pea, kõrge plankaed ja suvine end iseseisvalt kujundav saialillepeenar, hoovi peal asuv peldik, pumbakaev ja puukuurid tekitavad isegi mingi äraspidise turvalisusetunde, nagu võiksid aegade jooksul siin elanud inimeste varjud praegustele asukatele kuidagi toeks olla. Pealegi ei ole siin karta vargaid ega röövleid, sest mida siit ikka varastada peale roostes aiakäru või mulluse moosipurgi. Uued majad on anonüümsed, nende tellistest ja raudbetoonpaneelidest seinad ei suuda endiste elanike eluvõnkeid endasse talletada.
Asukoht teoses
lk 69–70
