Oli üks 1981. aasta kõige tavalisematest kevadtalvistest päevadest, kui ülikooli peahoone esimese korruse ühes auditooriumis töötas pika laua taga riiklik suunamiskomisjon, et määrata kindlaks, kuhu kevadised lõpetajad peavad kohustuslikus korras tööle asuma. Nõukogude ajal ei olnud ülikoolist diplomi saanul ju tulevase töökoha suhtes vaba valikut. Vähemalt kolm aastat pidid nad töötama seal, kuhu kõrge komisjon oli neid suunanud. Võib ka öelda, et tol ajal kindlustati kõik lõpetajad riigi poolt töökohtadega. Nad ei pidanud selle otsimisega ise vaeva nägema, mis sellest, et mõnigi neist oleks seda ise väga soovinud. Määratud kohalt võis varem lahkuda ainult seoses abiellumisega, sõjaväeteenistusega või edutamisega kõrgemale ametikohale.
/---/
Peagi ootas ta koos oma kursusekaaslastega koridoris komisjoni ukse taga järjekorras. Oli üldiselt teada, et enamik suunatakse eesti keele ja kirjanduse õpetajateks, kuid kuhu, sellest ei olnud kellelgi aimu. Saadeti muidugi sinna, kus selleks oli vabu kohti. Tallinnas ja Tartus oli neid väga vähe või ei soovitud sealsetesse koolidesse äsja kõrgkooli lõpetanud noori. Ei olnudki siis mingi ime, kui pealinnast pärit neiule või noormehele öeldi, et tuleb Võrumaale või Kohtla-Järvele minna.
Asukoht teoses
lk 3–5
