Aovalged aknad. Kuidas aga läks...

Kuidas aga läks ülejääv päev ja õhtu ja möödusid järgmised päevad, see oli Peedasse jätnud vaid kõlade, trügimiste, ruttamiste ja hingetuse muljeid. Ei läbenud ei tema ega keegi olla kodus. Linn hõõgus nagu mingist lõõtsutavast kuumusest, milles kõik oli pinevil. Igalpool tahtsid sa olla, kusagile sa ei saanud lähedale, pikemad suured inimesed ees ja kirikutes ei mingit ruumi temataolistele. Rahvavool kõndis edasi piki uulitsaid, üle pääde vaid oli näha lippusid oma kuldsete piigiotsadega. Ühe luugi läbi nägi ta üht valget lippu, mil oli sees must karu pää. Ta oleks pääd murdnud selle lipu üle, kui mitte keegi poleks hüüdnud: „Näe, Otepää lipp!” Siis oli seesama hääl ikka edasi liikudes kinnitanud: „Ei, need pole Kanepi mehed, Kanepi lipp on säälpool.” Kaks keskealist härrat pigistas end temast mööda ja teda päris maja seina äärde. „Kui sel tüdrukul oleks natukenegi olnud austust oma vanemate usu ees ja ülepää lugupidamist sugurahva ees, ei oleks ta rutanud meheleminekuga veneusulisele, kui oli teisigi tahtjaid.” Ja teine kostis: „Nagu tantsutuhinas – vanematest kahju.” Siis oli kirik juba päris lähedal ja läbi müüride kostis laul, kord õrnalt, kord vägevalt. Sääl jäi rahvavool peatuma nagu vastuvoolu survel. Majadelt vingerdas ja lookles riigivärvi lippe, ikka inimeste päid ja päid ja rusumist ja kõnesuminat. Ja siis viimaks pika aja järele jälle vaba ja värsket õhku kuni Toomemäeni üles, kaasa joostes jooksvate poisikestega ja noorrahvaga, et saada paremat vaatamis- ja kuulamiskohta. Ei olnud Peedal seda linnapoiste mõistmist ja hakkamist, ei saanud ta midagi paremat kohta. Linnapoisse nägi ta Toomeoru ümber puude otsas nagu suurte lindude kobaraid, nägi neid samuti Toomemäel. Ronida oleks temagi osanud, aga kas ta teadis, kas tohtis või kelle omad need puud on? Jälle jäi ta rahva selja taha, kuulis vaid, kuidas alt üles kõlas ja hääled jooksid kohinal üles mööda Toome varemete müüri kõrgele, et nagu laiali vajuda pilvena üle Toomeoru platsi, mida ta ei näinud. Need raiutud laused, milledest kirikus ja kabeliaial aupaklikult lugu pidama teda oli õpetatud, kostsid seekord alt üles mitte noomivaina, kuigi ta sõnadest midagi aru ei saanud, vaid neis oli mingit hääkskiitmist ja rahulolu ja ühemeelsust kogu rahvaga. Neile lausetele vastas laul, vägev, nii vägev, et selga mööda jooksid värinad.
Asukoht teoses
lk 232–233