Kirjatöö kohvikute üle. Kohvikud on olnud...

Kohvikud on olnud meie kirjanduslikus elus – ja nimelt Tartus – suure mõjuga asutused, nii et neist mööda minna ei saa. Ja nende arvu ning isegi suuruse poolest oli Tartu Tallinnast niivõrd ees, et viimane alles Vabariigi kestuse teisel poolel oma Feischneri, „Harju” ning „Kultasega” Tartule järele ja ettegi jõudis. Aga selle aja kulutamise poolest, mis Tartus kohvikutes ära raisati, ei pääsenudki Tallinn Tartuga võistlema. Tartus käidi nimelt kaks korda päevas aega viitmas: enne lõunat kaks ajakest ja pärast lõunat kas või õhtuni, jälle hea arv kalleid õhtutunnikesi. Tallinnas piisas inimestele ühest viibimisest kohvikus ja sedagi mitte iga päev.

Tartus mõni mees päris elaski kohvikus, nagu näit. Alle ja rida malehaigeid Werneri tagaruumis; seal taoti shahhi ja matti hommikust õhtuni ja suitsetati end omaenese tubakavingus suitsurääbisteks. Mõni mees elaski sellest, et mängis raha peale malet. Ja nood latrid tolles Werneris – nood sobisid nii hästi oma häälisummutavate plüüshiga vooderdatud vaheseintega magusaks keelepeksmiseks. Ning kohvikuid sigines aina juurde: suurkohvik „Linda”, Werneri vastas omasoodu mahukas kohvisaal Vattmann, siis igavene suitsu- ja suruõhupunkristik, too keldrikordne „Ko-Ko-Ko”, muist suuremaist ja pisemaist rääkimata. Muudkui vali, mine ja vegeteeri.

Ainult üks häda annab end peatselt tunda: jutuaineist tuleb selle jutlemiseaja rohkuse juures puudus. Ja siis on teretulnud iga väiksemgi sensatsioon... Tulemused nendest, oakohvi ergutavast mõjust stimuleerituna, on talletatud kahes suurekaustalises köites: August Gailiti „Klounid ja faunid” ja August Alle „Lilla elevant”, kuhu volüümidesse koguti kokku varemilmunud följetonid, pamfletid ning paskvillid ajalehtede joone alt. Need kõik inspireeriti kohvikus.

Teosest
lk 165–166