Kohviku asutajalt Johann Wernerilt nime saanud ja Viini kohvikutelt šnitti võtnud „Werner“ oli olnud enne sõda üks põhilisi Tartu kultuurieliidi istumiskohti. Eriti selle tagaruumid – madalate vaheseintega sektsioonideks jagatud piklik vaguniks kutsutud ruum ja selle taga veel üks, enamasti hingematva sigareti- või piibusuitsuga täidetud ja malemängijatega mehitatud separee. Andrease ülikooli ajal kandis kohvik „Tartu“ nime, aga üliõpilastel polnud sinna asja. Paar korda oli ta sealt läbi käinud, kohvikus istuvale professorist juhendajale diplomitöö valminud peatükke viimas, aga tegi alati kohe ka minekut. Andreas mäletas, et tundis isegi teatavat aukartust, kui kohvikuuksest sisse astus. See tähendas piiri ületamist professoritest kodanlaste või koguni vaimuaristokraatia ning temasuguste vaimuproletaarlaste vahel – sest mida üks tudeng siis endast nii väga muud kujutas kui enamasti loengusaalides, raamatukogudes, laborites tulevase tarkuse mustatöötegijat. Liikus küll igasuguseid legende „Werneri“ boheemlaslikest stammkundedest. Üks eredamaid jutustas ülikooli kohviku ja „Werneri“ „kerjuskuningaks“ kutsutud luuletajast Artur Alliksaarest, kellele „Werner“ oli olnud „salongiks, kabinetiks ja kantsliks“, kus ta siis valjuhäälselt oma loomingut etelnud või ajalehtede parteilisi juhtkirju ette lugenud. Aga Andrease eneseteadvust see osa „Tartu vaimust“ ei puudutanud.
Asukoht teoses
lk 190–191
