Harjutused. Tartu on muide...

Tartu on muide Eesti ainuke linn, jõe ja sildadega, nagu käib. Linna seal muidugi sama hästi kui pole, aga see on siiski ainus unistamiseks kohane linn Eestis. Pariisis tabavad mind alatihti mingid Tartu flashbackid, mitte kunagi Tallinna. Mingi lõhn lööb ninna, mingi maitse tuleb keelele, mingi valgus, mingi meeleolu tuleb meelde. Ma arvan, et mul on see Pariis õnnestunud muuta umbes Tartu-suuruseks. Samamoodi saab siin kõmpida mööda jõekallast, kui õhtu tuleb ja vesi helgib siniselt, tuled pole veel süüdatud. Kummardad üle sillakäsipuu. Jõgi lainetab, rahvas voorib mööda. /.../ Ma ei tea ainult seda, kas mul kunagi enam õnnestub mõelda Tartut Pariisi-suuruseks, nagu kunagi, kui ma seda linnakolakat veel ei tundnud. Ja kas seda ongi vaja. Minus need kaks linna vastastikku loovad ja tühistavad üksteist. Ma tahaksin, et neist lõpuks enam midagi ei jääks, ühtegi unistust. Kui ma liftiga alla sõidan ja majast välja lähen, siis ma imestan, nagu igal hommikul, et ma leian ennast keset seda Porte de Champerret' igapäevast saginat ja mitte Tartu talvehommikust. Selles on mingi arusaamatus.
Teosest
lk 116–117