Vaarandi, Debora. Aastad ja päevad. Katkend. Juunipöörde päevad, tookord...

Teksti autor: 
Tekst: 

Juunipöörde päevad, tookord nii ärevad ja tähtsad, on mul nüüd kõik katkendlikud ning segamini. Liiga pikk aeg, 62 aastat. Mingil ajal enne seda olid kõik rahvakogunemised keelatud, ja oli ka öine liikumiskeeld. Mäletan, et kiirustan valges suveöös mööda tühje tänavaid Supilinna poole; oleme jälle kolinud, kas Herne või Oa tänavale. Selles ajutises kodus on kaks uut asja: elektripriimus ja raadioaparaat. Eeter on täis võõraid keeli ja sõjamarsse.

Olen kirjutanud reportaaži, killud 21. juuni sündmustest Tartus. Ainuüksi mälule toetudes saan neid sammumisi nüüd ainult väheke täpsustada. Päev algas Töölismajas. Mingis ülemise korruse ruumis maalivad Epp Kaidu ja Kaarel Ird põrandale laotatud loosungikangaid. Majja koguneb inimesi – kutset demonstratsioonile levitati ju suuliselt. Minna Lepik tuleb lauavabriku töölisnaistega. Tuldi otse töö juurest, saepuruseid põllesid poleks ma osanud oma kirjutises ju välja mõelda...

Tähe tänavalt läheb teele päris pikk rongkäik. Tähe ja Riia nurgal on töölisi tellinguil, seal ehitatakse Kaitseliidu suurt esindushoonet. Töölistele hõigatakse tervitusi, kutsutakse kaasa. Raekoja plats on rahvast täis. Veoautost kombineeritud laval esinevad kõnemehed. Aadu vist ka. Minu artikli hallipäine mees on dr. Viktor Hion, kes saabub Paidest. Tallinnast on kohale tulnud Neeme Ruus. Neeme palub mind minna Karinit kutsuma.

Pikenenud rongkäik suundub Raadile, mahajäetud kruusakarjääris kalmistu ja maantee vahel mälestatakse seal hukatuid.

Tagasiteel sammun Ilmar Kruusi kõrval. „Pigista mu käsivart!” ütleb ta. „Muidu ma ei usu, et see kõik on ilmsi.” Mälupildis kõnnime mööda alleed Peetri kiriku juures ja õhus nagu lendleks mingeid valgeid helbeid. Aga mis helbeid saab olla jaanipäeva eel? vangutan nüüd pead.

Rongkäik keerab ümber ülikooli nurga Tähtvere poole. Toomelt laskuva kõnnitee allotsas seisab Gustav Suits, mantel käsivarrel, täiesti üksi. Talle viibatakse kutsuvalt. Kuskil on rongkäiku vaadates seisnud Sang Kerstiga. Nagu Kersti hiljem rääkis, on Aadu teda kaasa hõiganud, tema olnud juba sööstmas, aga Sang hoidnud natist kinni.

Tähtvere pargis peetakse kõnesid edasi, kes aga soovib, saab sõna. Minu mäletamisi kõneles seal ka Annist. Kaua ma seal ei kuula, ruttan koju, ilmselt oma kildusid kirjutama. Nende ilmumisajaks on märgitud: Postimees nr 167, 22. juuni 1940.

Teosest:
lk 127–128