Gailit, August. Kas mäletad, mu arm? Katkend. Mitte kusagil maailmas...

Teksti autor: 
Tekst: 

Mitte kusagil maailmas ei tule kevad sellise ootamatu hoo ja soojusega kui mu kodulinnas Tartus. Alles olid veel külmad ja tuisud, alles veel mõni neitsik, üle Toome ülikooli rutates, hoidis ühe käega oma baretikest ja teisega seelikut, et vinge tuul teda alasti ei kisuks, alles veel oli talv ja pakane ning lumistel tänavatel laulsid voorimeeste saanid, ent ühel ööl pöördusid tuuled lõunasse, lumi ja jää hakkasid sulama ning juba voolaski vesi rõõmsate koskedena mäenõlvakuilt alla, muutes pisilinna kitsad, looklevad tänavad ojadeks. Jäid rõõmsa hämmastusega seisatama, sest polnud enam kuiva kohta, kuhu tõsta oma jalga. Jääkatte all suikunud Emajõgi, metsadest, soodest ja kõrgendikelt ruttavat vett vastu võttes, voolab üle kallaste, ujutab madalamad linnaosad üle ja viib ruttavas voolus talve ära Peipsi poole. Ning veel mõni päev hiljem on puud juba hiirekõrvus, rohked aiad visatakse kirsside, pirnipuude ja toomingate õitega külluslikult täis, soojad tuuled aga kannavad linna ümberkaudsete põldude kevadise mulla lõhnu

Teosest: