Tartu

Tiitel: 
Pihlak, August. Tartu. Luuletus.
Teksti autor: 
Tekst: 

Akadeemilise nooruse kodu,
teadushimuliste eluase,
kõrgem on siin hariduse tase.
Kaunil Toomemäel kuulus tähetorn,
alati sealt näha võid maailmaruumi,
planeete, kaugeid tähti väikseid, suuri.
Selgub sulle kosmose harmoonia,
langeb maha tõde varjav koor,
su silmadelt kaob siis uduloor.
Ei siis liigu sa ringi enam udus,
universum on sulle siis selge ja klaar,
eluasemeks on sul tähtede saar.
Aga Toomemäel sumedal kevadööl
või paadiga lõbusal Emajõel
kaunis ligi oled elutõel.
Kui istud käsi-käes Toomemäel,
siis Taara tammik jutustab muinasjuttu,
kuuled varemeist kaugete aegade nuttu.
Paari sajandi vanust appihüüdu,
kui tartlasi küüditati Sarmaatiasse,
nüüd meilegi tuttav tee kaduvusse,
.
Kevad koidikul tammikus salalik sosin:
Taara vaimsus pole kadund veel!
Tammik tarkust kogund eluteel.
Kaua elagu kuulus Tartu Vaim!
Ta kunagi raskustes alla ei anna,
elab, kuhu kinnitanud kanna.
Vana teadusetempel, Alma Mater,
kui pimedas valgust kiirgav aju,
pole suutnud murda ükski raju.
Mõttes vahel viibin sinu aulas,
kus kõlab rektori hüüatav toon,
on noorte unistus, immatrikulatsioon.
Kuulus auväärne Tartu Ülikool
nagu kõrge tuletorn öös ja tormis.
Võluv tõmme su sammaste vormis.
Vivat Universitatis Tartuensis!

Teosest:
lk. 75 - 76