Urm, Peeter. Provintsiarst. Katkend. Hinnov väljus peahoonest...

Teksti autor: 
Tekst: 

Hinnov väljus peahoonest ning seisatus. Tema ees ja selja taga saalisid sisse-välja tudengid, kehvalt riides ning kõhnad, kuid nägudel pinevil ärevus. Eksamisessioon oli käimas.
/---/
Päike kõrvetas munakivisillutist. Sirelid Toomemäe nõlval olid alustamas õitsemist, sinilillad ja valged õiekobarad sirutusid puhkemisvalmilt lehtede vahelt.
/---/
Seejärel läks ta aeglaselt mäest üles, võites nõrkust ning algavat tuima valu kõhus. Seal anti praegu süüa, kõht mäletas veel kõike. Ta keeras pargi sisse viivale teele. Paremat kätt jäi suur sõjast purustatud kirik. Lai kruusatatud jalgtee möödus otse selle punastest tellistest müüride kõrvalt. Uuesti tundis ta nõrkust. Astunud teelt kõrvale, sammus Hinnov üle muru, läbi murenenud võlvkaarega kõrge ukseava ning istus rusuhunnikule õue sisesmuses. Hea oli nii istuda nende tuulevaiksete katuseta müüride vahel. Päike paistis otse tema põlvedele. Kunagi oli see olnud peasaal suure altari, sadade lampide ning lühtritega. Ta nägi seinal jämedaid roostes konkse nende tarvis. Üks, veidi kooldunud, aga tugev, seisis üsna tema lähedal.

Teosest:
lk 43–44