Urm, Peeter. Provintsiarst. Katkend. Ta läks trepist...

Teksti autor: 
Tekst: 

Ta läks trepist alla ja siis aeglaselt edasi mööda tänavat. Suur kevad oli Tartus. Üle aedade sirutusid õiekobarais sirelikoksad. Päike kuumas tema pintsakuseljal. Tee viis alla otse jõeni, keeras siis paremale ning suundus läbi kaldaäärse pargi puusilla poole. Parki jõudes istus Hinnov esimesele pingile, toetas kompsu enda kõrvale ning puhkas. Ta väsis ikka veel ruttu. All, poolpõiki üle jõe lähenes mõlade naksudes üleveopaat. Osavalt juhituna peatus see kaldapajude all paadisilla ääres. Paadimees oli endine, amputeeritud reieköndi otsa seotud pika puujalaga. Mees oli läinud ainult tüsedamaks. Kunagi mustades salkudes oli nüüd tugevalt halli. Mõlaga paadisillale toetudes hoidis ta paati tasakaalus, kuni kliendid välja ronisid, uuris siis, koni suunurgas, kallast ning üksikuid trepist laskuvaid sõitatahtjaid. Kuhugi polnud kiiret. Lõpetanud koni, sülitas paadimees selle välja vette ning süütas laisa käeliigutusega teise paberossi. Hinnovit märgates noogutas ta tollele sõbralikult. Mööda kaldaperve lähenes paarike. Suvekleidis end poisi käevangu haakinud õbluke tüdruk lobises millestki elavalt ning lõkerdas sekka naerda. Paati märgates näitas poiss talle seda ning ütles midagi poolihääli. Jah, siin elati, kevad elas Tartus ja linn elas kevades. Aga Hinnovil oli külm. Külm polnud kehast kadunud pärastlõunase päikesegi kiuste. Ta istus, surus põlved tihedalt kokku ning vaatas alla jõele, vaatas, kuidas paadimees mõlad uuesti vette surus ning tullide naksudes poolpõiki vastaskalda poole sõudis.

Teosest:
lk 34–35