Urm, Peeter. Siinpool paradiisi. Katkend. Jah, talv on...

Teksti autor: 
Tekst: 

Jah, talv on Tartus kõle. Talvel jätab justkui miski linna maha. Seevastu kevadel, hangedest välja sulades, linn kuidagi tihkeneb. Kui teine, uus linn poetab end päev-päevalt vana sisse. Korraga on jõekaldad täis urbades pajusid, mustav vesi tormleb ja viskleb vana Kivisilla murdunud graniitrüngaste vahel, kannab teisal laiseldes jõeäärseilt luhtadelt kokkuuhutud põhuheina, oksi ning terveid palke, surub tõustes, rinda pingutades kaldaid kahel pool madalaks. Ja korraga märkad, et linnas on lõpmatult aedu. Lopsakad pargidki pisenevad nende survest. Sirelipõõsad tungivad varemetegi vahele, uputavad needki kõikematva roheluse alla. Jah, kevad Tartus on gigantne lõhnav lillesülem linna poolitava veesoone kohal. Suvel seevastu umbub linn uuesti vaikusse. Aga see on teistmoodi vaikus kui talvel, ilma tuuleta, rambe ja rohulõhnane. Jõgigi unistab, loksutab ükskõikselt madalate parrastega üleveopaati. Paljud valivad siis silla asemel paadi, puistavad läikiva mündi paadimehe musta nahkpauna ning seavad ennast pingile. Keegi ei kiirusta. Päikesepronksine, sakris peaga paadimees ootab veel veidi, hindab pilguga koormat ning lükkab vette rasked tahutud aerud. Poolpõiki üle jõe, rohkem voolust kantuna see käibki.

Teosest:
lk 211–212