Ploomipuu, Eevi. Petetud ootused, tühjad lootused. Katkend. Oli lummavalt tuline...

Teksti autor: 
Tekst: 

Oli lummavalt tuline maikuu pühapäev, aasta 2007. Tartus olid tänavad pooleldi inimtühjad. Ka neljajalgsed õueaedades ei suutnud enam oma ülesannet täita. Nad olid pugenud kuutide varju pikali, ainult urisesid omaette. Hea, et ka koeral on „oma kodu” – kuut. Aga tänapäeval, mida kõike müügil ära ei näe.

Mõni päev tagasi suundusin suurte ehitusmaterjalide kauplusse. Aga kaupluse ukse ees, mis asi see on? Loen: „Koerakuut, hind 5000.- Eesti krooni.” Pole ma varem oma elus taolist asja müügil näinud. Päris tore nägi teine välja.

Nii et, kes pole puutöömees ja raha küllalt kotis, võib isegi sellist luksust oma lemmikule lubada.

Ka „vurrulised” neljajalgsed lösutasid vilus jahedatel paraadukse-esistel tsementtreppidel. Kõiki piinas palavus. Ise mõtlesin, huvitav on see loomade maailm. Nad peavad paljugi oma „karvakasukatega” ilmastikuolusid taluma. /---/

Sammusin edasi värskelt rohetavatesse lehtedesse puhkenud kasealleed mööda. Ainult korra aastas on inimesele antud võimalus nii magusaid kevadaroome sisse hingata. Õhk lausa helendas kuumusest.

Teosest:
lk 85–86
kauplused   kevadine Tartu   raha   eesti keeles