Iher, Leili. Supilinna võlu ja valu. Katkend. Mu lapsed sirguvad...

Teksti autor: 
Tekst: 

Mu lapsed sirguvad, ruum jääb üha kitsamaks. Sellegipärast armastan oma Supilinna, oma kodu, oma Emajõge ja võimalust mitte sõltuda kommunaaltranspordist, naabrite muusikalembusest või hilisõhtustest tramburaidest. Mu aknasse vaatab kevadel õitsev vahtrapuu, sügisel kirjud lehed. Meist üle tänava on botaanikaaed oma rikkuse ja varadega, varjuliste pinkidega. Tunnen end suveräänse inimesena. Samamoodi tunnevad end lapsed, sest neil on võimalused ja vabadused, mida kivilinna asukatel ei saagi olla: siin on puukuurid, aiamaad, põlispuud, linnaserva võpsikud, lauluväljaku vaikuse- ja pidupäevad. Siin kõlavad kevaditi nii linnulaul kui ka konnakoorid, peibutavad talviti suusarajad, sügiseti naeratavad igas aias õunad-ploomid. Siin on vanaisa paadisadam ja tema kuur uskumatult mitmekesise meisterdamispagasiga. Siin on suvel piisavalt tolmu, kui Oa tänavast vuravad üles Tähtvere poole rasked ja kerged masinad. Siin tõkestavad kevadveed jalakäijat poole Kartuli tänavani. Meil on alati huvitav, on alati midagi teha, näha, kaasa mängida. Siin on naabrid, kes meid teretavad ja keda meie teretame, siin on lähivaates põnevaid isiksusi. Meil ei ole mingit kohustust kellegagi lävida, suhtleme just nendega, kellega tahame.

Teosest:
lk 335–336