Kepp-Ojastu, Linda. Supilinna tüdrukutirtsu mälestuskilde lapsepõlvest. Katkend. Igal kevadel jäämineku...

Teksti autor: 
Tekst: 

Igal kevadel jäämineku aegu oli elu Supilinna lastele ja täiskasvanutele eksootiline. Emajõgi ajas suurvee aegu üle kallaste, vesi jõudis luhale, tänavatele. Inimesed said oma kodudeni ja sealt välja purrete abil või paatidega sõites. „Kalamehed kummisaabastes” – lõbu kui palju.
Sama huvitav on meenutada mustlaslaagreid Emajõe ääres ujula vastaskaldal. Lastele meeldis jälgida mustlaselu, meeldisid nende ilusad lapsed, naised ja temperamentne lokkispäine väheldast kasvu meespere. Inimesed ja loomad elasid läbisegi. Ka kogu väljavisatud ja -heidetud mustus vedeles kõikjal.

Et sellel tohutule mustusele lõpp teha, saabus mustlaslaagrit laiali ajama miilits. Loomulikult tõusis kisa, ära minna ei tahetud. Koht oli ilus, osaliselt lage, osaliselt kaasik, ja Emajõgi käe-jala juures. Minna aga tuli. Meelde on jäänud üks episood lahkumisest. Koos kraamiga tõsteti vankritele ka loomad: sead, kassid, kanad; ainult koerad jäid mustlasrongile järele jooksma. Üks kana oli aga tõrges. Sellel lihtsalt keerati kael kahekorra ja visati vankrile heinte alla.

Teosest: